Tänavu maikuu keskpaigast kukkus Saidafarmi toodete müük viiruskriisi ja eriolukorra tõttu poole võrra, sest turism kadus, koolid läksid kinni ja paljud kohvikud suleti. Jäid ainult toidupoed. Juulis algas vaikne ärkamine, aga Tallinna kesklinn on siiani tühi ja need müügikohad kadunud. Saidafarmi juht Juhan Särgava ütleb, et läinud suvel oli pidevalt tunne, et joo või ise piim ära.
Lääne-Harjumaal Lehetu külas tegutseb 1992. aastast Saidafarm, kus piima tootmiseks ei ole kunagi kasutatud mürkkemikaale ega keemilisi väetisi, vaid ainult sõnnikukomposti. Loomasööda kasvatab mahetootja ise ja loomad on vabapidamisel. Saidafarm töötleb kogu piima oma meiereis ja valmistab sellest palu erinevaid piimatooteid. Paljud tooted on pälvinud Tunnustatud Eesti Maitse pääsukesemärgi ja Saidafarm on ka Läänemere Farmeri laureaat 2013.
Särgava tunnistab, et peas liikusid ka mõtted hakata loomapidamist kokku tõmbama, aga meeskond otsustas edasi võidelda. “26 töötajat tahavad palgapäeval palka saada ja kui omaniku näoilme reedab, et palgamaksmisega on raskusi, tekib demoraliseerumine ja siis enam ei hoia inimesi mitte millegagi kinni.”
Nüüd on hoopis uus olukord
Nad asusid kiiresti otsima uusi turustusvõimalusi ja leidsid Soomest ettevõtja, kes hakkas Saidafarmi juustu ostma. Juust on spetsiifiline, temperatuur ja käkkimine peavad olema õiged, et tekiks isikupärane maitse juustukoogi jaoks. Juustu üldiselt pole ju kusagil puudu, aga peab saavutama vastavad omadused ja maitse.
Nüüd õnneks on olukord lausa selline, et ostame piima juurde ja hankisime täiendava juustvanni.
Särgava lisab, et nad kahjuks ei tea, mis juhtub edasi ja kui kaua hea aeg kestab: “Piima ületootmise kriisid käivad nii, et just saad hakata hingama ja jälle läheb kõri kinni. Õnn on see, kui eelmine jama on enam-vähem möödas ja uus veel ei paista, aga see tuleb alati ja kindlasti! Hoia hinge kinni, et see pikemalt viibiks!”
Särgava teab oma kogemusest, et piimahind jõuab kriitlissse madalseisu viie kuni seitsmeaastaste tsüklitena. 2016-17 olid head ajad, aga eelnevatel aastatel langes hind alla 30 sendi liitrilt. Nüüd on hind taas 27 sendi peal. Saidafarm ju toorpiima ei müü, aga nemad tajuvad madalat kokkuostuhinda teisest otsast – kui viivad tooted Tallinna kaupluste lettidele, siis ei suuda sealse hinnaralliga kaasas käia. “Iga päev on terve nimekiri tooteid alla hinnatud ja 80% piimatoodete tarbijatest vaatab ainult hinda. Kuni 20% lähtub sellest, mis maitseb, ja kuni 5% ei vaata üldse hinda, vaid ostab seda, mida on harjunud tarbima ja mida hindab kasvõi näiteks mahetootmise tõttu. Küsimus taandub sellele, kui paljud on nõus mahetoodangu eest rohkem maksma. Kui inimene ankeedi täidab, siis ta paneb kirja, et tarbib mahetooteid ja on nõus 20% rohkem maksma, aga poeriiuli ees valib seesama vastaja tavalise ja odavama toote. Niisugust käitumist näitas taanlaste ulatuslik uuring.”
Kui Saidafarm Soome ekspordikanalit poleks leidnud, oleks eriliselt raskeks läinud.
Tööjõumured ja täiesti uus toode
Särgava selgitab, et Eestis on 33-35 senti piimaliitrilt see piir, millega kannatab veel elada. 30 sendist algab kahjumiga töötamine. Tootmisele pealemaksmine saab toimuda mitut moodi. Esiteks ei saa maksta enam ootuspärast palka, mille tulemusena ei jätku farmi töötajaid. Paaril viimasel aastal on ka Saidafarm palganud ukrainlasi, keda tippajal oli üheksa. Kuna valitsuse poliitika nende suhtes on jahe, siis kahanes ukrainlaste arv kuueni. Kokku töötab farmis 26 inimest. Ukrainlased tegutsevad farmitöö raskemates lõikudes, kus läheb vaja noorte inimeste füüsilist töövõimet ja käelist osavust. Eestist sinna inimesi ei leia, samas ukrainlased teevad seda tööd hea meelega.
Tööjõumured algasid Saidafarmis teravalt juba eelmisel suvel – lihtsalt ei olnud võimalik enam inimesi farmi leida. Särgava lisab “ilmselt riigijuhid ei mõtle, et kui meie farmgi lõpetab, siis jäävad tööta lisaks 6 ukrainladele ka 20 Eesti inimest, kes täiendavad toetuste saajate ridu” Saidafarm Vähendas lüpsilehmade arvu 187 pealt 150 peale. See on reaalne maht, millega toime tullakse. Noorloomadega kokku on farmis ca 300 isendit.
Millele piimatootja siis loodab? Piimahinna ajalukku vaadates näeb, et viie kuni seitsme aasta pikkuses tsüklis on sees ka periood, kui hind on täiesti rahuldav, isegi normaalne. Peamine küsimus on, kui kaua mõõn kestab ja millal uus buum tekib. Varem töötas Saidafarm laieneva taastootmise režiimis, ostis juurde masinaid ja maad ning suurendas loomade arvu. Eelmisest aastast alates töötavad nad status quo põhimõttel – säilitavad vaid selle osa, mis hoiab igapäevast elu koos, ja vaatlevad jõukohaseid turuolusid, mis võimaldavad edasi majandada.
Särgava selgitab, et kuna nende kui mahe- ja väiketootja allahindluse ruum on väga väike, siis on müük järjest raskemaks läinud: “Me saame küll väikseses kampaanias 10% allahindlusega müüa, aga siis on meil endal on nina vastu lina ja taganeda kuhugi pole. Saame allahindlusi teha ainult tähelepanu tõmbamiseks ja üsna pea paneme endise hinna tagasi. Aastaid tagasi, kui müüsime Stockmanni hullude päevade ajal juustu kaheksa korda rohkem tavalisesest nädalast, jäi müügi tase kõrgemaks ka pärast hullude päevade lõppu. Viimase paari aasta kampaaniad lõpevad nii, kui hind tõuseb endisele tasemele, kukub ka müük endisele tasemele ja seega pole soodushinnast lisanduvat kasu.”
Olukorras, kus letid on soodushinnaga juuste ja kohupiimasid täis ja Eestisse jõudsid ka käibemaksusoodustuste ning madalamate tööjõukulude tingimustes toodetud Läti ja Leedu kaubad, tuli leiutada midagi uut. Töö algas juba siis, kui Soome-ekspordist polnud veel midagi teada.
Saidafarm hakkas tootma erinevate maitsetega külmkuivatatud juustukrõpse. Idee pärineb USAst ja seal kasutati neid eelkõige kosmoselendurite toitmiseks. Mõtte algusest kuni pakendite ja siltide väljatöötamiseni läks rohkem kui aasta.
Toodete säilivusaeg ulatub kolme aastani. Särgava ütleb, et neil pole veel katsetulemusi pikema aja peale kui pooleteiseks aastaks, aga Ameerika allikad pakuvad säilivusajaks kolm ja enamgi aastat.
Eestis kroonis Saidafarmi pingutusi juustukrõpsude müügis juba väike edu – need võeti prooviks müügile Selveri ketti ja tooted on hakanud päris kenasti minema. Tootja loodab väga, et oma uudsusega pakuvad krõpsud Eesti ostjatele huvi.
Juustukrõpse käisid nad tutvustamas ka Soomes, Rootsis ja Taanis, kontaktid on olemas, aga kõik võtab aega. “Saksamaal Grüne Wochel käisime näitamas ja seal pakkus toode täitsa elavat huvi. Leidsime Saksamaalt ka ühe kuivistemüüja, aga kogus, mida meie suudame pakkuda, on nii väike, et ärihuvi jääb kasinaks, kaob ära. Saksa edasimüüja tahaks toote minimaalselt 300 poodi müüki saata ja kui sul seda kogust ei ole anda, siis kaob huvi.”
Mahetootmine loob puhtamat Eestit
Tänu Soome-ekspordile sai Saidafarm suvel tekkinud suure kahjumi novembri alguseks peaaegu tasa. Kui uut takistust ei tule, siis võib see aasta tulla isegi parem kui eelmine. Särgava ütleb, et nad on end väga hoidnud ja pole ühtegi kõrvalist inimest tootmise lähedale lasknud, sest kui tootmises peaks keegi nakatuma, oleks see katastroof.
Vilja, heina ja silo kasvatab farm ise,. Särgava selgitab, et teisi loomasöödakontsentraate, mis on ka mahedatena olemas, nemad anda ei saa, sest nende hind ei mahu piima hinna sisse ära. Seetõttu lepivad nad märgatavalt madalama piimatoodanguga. Euroopa riigid toetavad mahetootmist aina rohkem, aga Eesti ja Bulgaaria jagavad toetuste poolest viimast kohta ja ning selle tõttu on meie konkurentsivõime nigel.
Naabermaades on pindalapõhised mahetoetused lausa kordades kõrgemad.
Riikides, kus toetused kõrgemad, saavad mahetootjad rohkem investeerida ja efektiivsemalt toota. “Keskkonna, põhjavee ja rahva tervise seisukohalt on mahetootmine väga tähtis,” kinnitab Juhan Särgava. “Eestis kulub ju 700 tonni agrokemikaale aastas – see teeb rohkem kui pool kilo iga inimese kohta aastas. Kogus on kaugelt madalam EL keskmisest, kuid ikkagi tuleb see koos keskkonnaga n-ö läbi kere lasta, ära tarbida! Kratsigu ja ravigu ennast igaüks nii palju kui parasjagu tarvis! 200 tuhat hektarit, kus toimetatakse täna ilma kemikaalideta, on meie väga suur väärtus, sest selle võrra on kogu Eesti loodus puhtam, keskkonnakoormus madalam ja põhjavette nn agrokeemiakokteilid ei jõua! ”
Selle taseme hoidmine ja kasvatamine on lausa rahvusliku ja EL piirkondliku tähtsusega. 2030. aastaks on eesmärk jõuda mahemaaga 25% tasemeni nii Eestis kui Euroopa Liidus, vähendada pestitsiidide kasutust 50% ja suurendada Eesti maheekspordi käivet 50 miljoni euroni.
Allikas: Maaleht
